Meie loomad :D

Kuna ma olen suur loomasõber, on meil üsna palju loomi :)
Ja kui see minu teha oleks, oleks neid palju rohkem :D aga see, selleks...

Reku - Minu esimene koer. Saime ta, kui olin kuiskil 10a. vana. Ma nii tahtsin omale koera... kuna me olime alles kolinud uude majja, suure krundiga, otsustasid vanemad tõesti koera võtta. Alguses otsisime küll väiksemat koera, kuid kuna väikseid ei ole üldse saadaval (kõik võetakse ära ju kohe) siis võtsime arvesse ka suurema koera kuulutused. Käisime kahes kohas vaatamas. Esimene koht kus käisime asus meile lähemal, kuid kutsikatel oli veidi liiga lühike karv. Isa tahtis mul ikka õuekoera, seega läksime teisi kutsikaid ka vaatama. Ja kui me sinna jõudsime oli see armastus esimesest silmapilgust :)
Kaks emast kutsikat oli järel, üks hästi aktiivne ja teine sihuke mõnus rahulik mõmmi. Tavaliselt öeldakse küll, et valige ikka pesakonna aktiivseimad kutsikad, aga meie tegime just risti vastupidi. Ja tulemus - Super tore, heasüdamlik ja ilus koer. Väga paljud tuttavad on öelnud ,et tõesti kena koer on... Pehme, koheva karva, pruunide silmade ja paraja suurusega õuekoer. Võõrad üldiselt kardavad teda kuna ta on nii suur, kuid perekond armastab teda. Ja alati kui me temaga mängime ja tegeleme siis ta ülevoolab rõõmust.. SUPER HEA KOER!!!
Reku on rohkem selline tark, tore ja sõnakuulelik koer. Ma ei ole teda küll väga õpetanud, kuna olin üsna noor kui me ta saime, aga aru saab ta minust ideaalselt... Ta nagu loeb mu mõtteid... ideaalne kaaslane :)

Triibu - Meie esimene, ja hetkel ka ainus, kass. Tema saamislugu oli küllaltki eriline.. Kuupäev oli 07.07.07  ja kell oli kuskil 12 või 1 öösel.  Meil oli maja just valmis saanud ja sõbrad olid külas... Sooleleiva peol loomulikult. Mina oma sõbrannadega mängisin peitust ( olin siis 9 või 10a. ) üleval korrusel. Kuulsin et uksekell helises aga ei mõelnud küll, et see nüüd midagi erilist.. Veidi aja pärast kui ma oma peidukohas ootasin, kutsus üks tuttav mind nimepidi. Mõtlesin ,et miks küll ,aga ronisin oma urkast välja.. Ja mida ma nägin. Väike armas triibuline miisu rüüpab taldrikult piima... See oli nii armas ja tore vaatepilt. Mu sõbrad olid ka kogunenud ümber kiisupoja ja silmasid teda. Väike räsitud kassike oli kõhna, uduste silmadega ja väääga väike. Arvame, et ta oli alles paari nädalane kui ta meie juurde sattus. Uksekella, mis varem helises, oli helisema pannud mu vana klassivend, kes olevat kiisu leidnud suure maantee äärest... Muidugi jätsime me väikse eksinud triibiku endale. Peale kõhu täis söömist keeras väike vurrudega tiiger end minu voodisse kerra..
Temaga on meil päris palju rahalisi väljaminekuid olnud, kuid peale kastreerimist on asjad rahulikumaks jäänud. Kord tuli ta katkise keelega koju (arstid arvaside et kuskilt löögi saanud, oleks nagu põrutada ka saanud ja ninast tuli verd..) Keelest 1/3 tuli ära opereerida.. Keele ots täitsa rippus kah... sellega kaasnes veel ju silmapõletik. Siis on tal olnud neeruhädad jms.. Lisaks veel kõige traagilisem sündmus on see, et ühel päeval tuli väääga hädisena koju. Ei saanud me aru mis tal viga oli, ruttasime kohe loomakliinikusse, kus avastati et teda oli õhupüssiga lastud... kopsu. Aga muhe ja tore kass on muidu, ronib sülle koguaeg ja alati naeratab :)

Bella - Meie teine koer. Tema on varjupaigast võetud väike armas ''mustavalgekirju lehm'' nagu mu isa ütleb :D Tema sai meie pereliikmeks tänu minule. Ma uurisin väga palju koerte ja nende käitumise kohta. Ja tekkis mõte, et meil võiks üks väiksem koer ka olla :) Reku on meie pereliige juba 5 aastat ja tema on nagu rohkem '' Minu Koer'' kuid, ma ei näe mingit põhjust miks Bellagi ei võiks selleks saada. Ta erineb Rekust selle poolest,et on rohkem selline väike nähvits :)  Ei ole mängides nii hell kui Reku ja klähvib rohkem tühiste asjade peale jne. Hästi aktiivne ja lõbus koerapreili. Tema lugu on selline, et kui ta oli vast kuskil kuu vanune, tuterdas oma omanike aiast naabrite aeda ja tagasi teda enam ei võetudki. Niisiis võtsid naabrid ta ajutiselt enda juurde elama ja üritasid talle ise kodu leida, kuid edutult. Ei jäänud neil siis muud üle kui helistada varjupaika ja öelda et neil pesitseb üks väike armas kutsu , kes otsib kodu. Ja nii läkski.. Kui mina varjupaiga lehel kuulutust nägin võtsin eesmärgiks teda vaatama minna... Ja üsna pea sai ta meie pere teiseks koeraks :)
Hetkel oleme tegevuses kasvamise ja õppimisega :) Bella on üks väike armas koeratüdruk.

2 Viirpapagoid ( mõlemad poisid )  -  Nemad on meil juba teine paar viirpapagoisid. Ning nad on nimetud :D  Ei osanud lihtsalt panna nimesid neile, mis teha. Aga neoonsemat papagoid võib iseloomustada sõnaga '' kartlik''. Ta põgeneb alati kõige eest ja miskipärast kardab kohutavalt inimesi. Teine papagoi aga ( tuhmima värvusega ) on rohkem selline seltskondlik ja jutukas. Koguaeg ainult räägib. Ja kui nad mõlemad üksi jätta on kuulda nende ''laulmist''... Jutumärkides seepärast, et enamjaolt nad kraaksuvad. Ja vahel kui sinna tuppa sülearvutisse minna võib pea valutama hakata. Isegi pimedas nad laulavad. Hommikul kah ajavad üles oma kraaksumisega... Aga toredad väiksed pardid on nad :)




..................................................................................................................................

Siutsu & Säutsu - Mega toredad papagoid olid. Valge - Siutsu, Värviline - Säutsu.  Nagu ikka, on emased viirpapagoid kurjemad kui isased, seega Siutsu oli üsna kuri väike linnuke :) Aga Säutsu oli kõige esimene viirpapagoi meil. Super tore ja sõbralik laululind, algusest peale. Kui me ta ostsime, oli ta täielikus stressis, ei söönud ega midagi... Aga mina, vaatasin et mis sellel linnul küll viga on ja hakkasin teda söötma. Kastsin näpu vette ja siis linnusöögi nõusse ja nii ta siis sõi neid mu näpu küljest... Kuskil nädal aega tegin nii ja oh imet.. linnuke sai sellest üle ja hakkas normaalselt elama. Laulis väga ilusasti ja tegi igasugu tempe koguaeg. Me oleme filminud ka tema tegemisi. Tahtsime isegi naljakatesse koduvideotesse selle video saata :D  Kui teda enam ei olnud, olime me vennaga väga kurvad. Parim papagoi kes meil iial olnud on.

Siutsu aga oli pigem Säutsu vastand, ta ei olnud värviline, sõbralik ega ka lärmakas. Vaikne, kuri ja valge :) Aga armsaks sai ta meile ikka. See, et linnulaulust maja kajab on tegelikult väga tore.  Aga nii ongi, enne sa ei oska seda hinnata kui see läinud on. Kuigi ma hetkel räägin papagoidest, tõsi on see ikka. Olen seda mitu korda oma nahal tundnud.


Kunagi oli meil jänes ka. 7-ndaks sünnipäevaks sain.
Kahjuks oli tema elutee üsna lühike, aga meeles on ta mul alati.
Ta oli minu esimene lemmik. :)