Esmakordselt kogesin ma seda siis kui kutsekasse õppima läksin ja nagu ikka ei väsi elu mulle seda nina alla hõõrumast. Aga mis seal ikka, make do with what you've got?
Nüüd taas on vaja mulle ikka meelde tuletada, et miski pole kindel. Peale kutseka lõpetamist ei teadnud ma mida eluga peale hakata. Teadsin ainult eksamite põhjal seda, et valin humanitaarist mõne ala. Või siis midagi muud kus ei lähe eriti matemaatikat vaja. Mitte et ma seda ei oskaks, oskan kui tahan, õpin ja tuubin valemeid. Aga täpselt enne eksamit kui ma otsustasin et matemaatika eksam ei ole seda väärt et ma tuubin valemeid hommikust õhtuni, andsin ma selle suhtes alla ja läksin tegin selle lihtsalt niisama proovimiseks ära.
Igatahes, humanitaar, aga mis. Enamjaolt mõtlesin Tartu peale sest see on Elvale lähedal, aga ajapikku muutus Tartu eemaletõukavaks mitmel põhjusel ja ühele erialale proovisin ma Tallinnas ka. Ja see oli Aasia uuringud: Jaapani suund. Veensin sõbranna ka proovima, ja nii me koos siia õppima tulimegi. Seltsis ikka segasem, eksole. Ma lihtsalt teadsin, et ma ei saa jätta proovimata. See eriala tõmbas lihtsalt, ma ei oleks teisiti saanud.
Samal ajal toimusid ka animatsiooni erialale Kunstiakadeemias sisseastumiskatsed, aga ma ei olnud piisavalt valmistunud ja kahtlesin. Veel vaatasin alushariduse pedagoogikat (lasteaia kasvataja/ algklassid), aga samamoodi ajad kattusid ja lisaks jäin nii kui nii ka hiljaks. Olgugi et mulle oleks see meeldinud, võimalik, et see oleks millalgi ära tüüdanud? Ja pealegi, olen nüüd mõelnud, et võin selle sessioonõppes teha ära millalgi kui olen juba vanem, see on selline ala. Kui näen selleks vajadust.
 |
| kanji ei olnud tegelikult raskeim osa |
Seega olen täitsa seda meelt, et Jaapani eriala valimine oli õige valik, olen sealt palju teadmisi, oskusi ja tutvusi saanud. Silmaringi samuti päris korralikult laiendanud, ei kahetse midagi.
Täitsa huvitav tegelikult, et lisaks jaapani keelele ja kultuurile, olen õppinud natuke programmeerimist, helitöötlust, videomängu tegemist, bänditegemist (trumme) ja isegi pedagoogikat mingil määral, küll praktiliselt aga siiski. Ja seda kõike vaid aasta ja poolega.
Ja nüüd sel nädalal andsin sisse akadeemilise puhkuse taotluse, mis kiideti heaks. Miks? Noh arvatavasti ei tulnud kasuks intensiivne õppimine ja see stress mis selle kõigega kaasnes. Ja ma ei mõtle intensiivse õppimise all lihtsalt seda et tegin iga päev kodutöid ja vaba aega oli vähe, mõtlen seda, et ma muud ei teinudki, kui käisin koolis, õppisin, sõin ja magasin. Ja nii mõnda aega. Mul ei jäänud üldse vaba aega, või kui tahtsin midagi teha/vaadata, tegin seda magamise ajast. Nii pole raske mõista, miks ma vastu ei pidanud. Ma olin küll rattal ja arvasin, et suudan nii jätkata, aga päris nii see ei olnud siiski. Olin juba enne vahenädalat järjekordse masenduslaine lõksus (need käivad aeg ajalt, kuigi sel semestril oli neid kuidagi ekstra palju) nii emotsionaalse kui ka vaimse väsimuse tõttu. Terve sügissemester olen end üldse nõrga ja väsinuna tundnud, mul on tervisega pidevalt midagi viltu olnud. Lisame nimekirja siis ka ''füüsiline väsimus''.
Läksin siis vahenädalale ja juba teisel päeval lõi külmetus välja. Võtsin seda siis märgina sellest, et pean puhkama. Esialgu magasin haiguse tõttu kehvasti, aga päevad lihtsalt veeresid mööda ja proovisin mitte koolile mõelda (kuigi tegelikult mõtlesin). Lõpuks jõudis kätte aeg, kui pidin esitama lugemispäevikuid ja hakkama tegelema jaapani keelega. Pingutasin kangesti kahe lugemispäevikuga, aga sealt edasi ei suutnud. Ma lihtsalt ei suutnud/tahtnud absoluudselt enam sellega tegeleda. Isegi muud ained kaotasid oma võlu ja muutusid lihtsalt kohustusteks. Näis, et mul on meeletult kohustusi ja mitte ühtki neist ei tahtnud ma teha. Kõik muutus nii kähku, alguses mõtlesin ma, et asi on lihtsalt selles, et vahenädal on, ja raske on lihtsalt uuesti õppima hakata... Ei mõelnud sellele nii tõsiselt, aga kui ma paar päeva enne Tallinna tulemist aru sain, et asi on tõsine, hakkasin mõtlema. Jooksutasin oma peast läbi igasugu erinevaid stsenaariume. Juhul kui lähen kooli ja juhul kui mitte. Ükski neist ei olnud ideaalne, aga miskipärast tundus tööle minemine palju ahvatlevam kui koolis käimine (kuigi ma tavaliselt väldin seda kui tuld). Rääkisin emaga, ma olin veendunud, et pean kõik põhjalikult emaga läbi arutama. Ja nii ma siis päev otsa uinasin ja nutsin ja kordasin erinevaid asju ja üritasin asjas selgusele jõuda ..varjant võtta akadeemiline enne sügissemestri lõppu tundus võimatu.
Aga siis käisime vanaema juures ja kui ta nägi kui raske mul sellest rääkida oli ja kuidas ma seda kirjeldasin, ütles ta kohe, et võta akadeemiline. Siiamaani ei saa ma sellest kõigest rääkida ilma, et ma nutma ei hakkaks.
Siis tuli ema ka rohkem pardale juba ja hakkasime reaalsetest võimalustest rääkima.
Kõige käigus olin ma ka mõistnud, et ma tahan kodus pere juures elada. Eriti nüüd kui raske aeg on, tundub see lausa vajalik. Sest tegelikult olen ma juba üle nelja aasta nüüd kodust eemal elanud. Käisin ju kutsekas ja olgugi, et käisin iga nädalavahetus kodus, elasin ma siiski kodust kaugel. Kõige pikemad perioodid mis kodus veetsin olid maksimum 2,5 kuud (praktika ja suved). Kui nüüd hästi läheb ja ma Tõraverre tööle saan, olen ma kodus pool novembrit kuni augustini. Mis teeb kokku 9 kuud.
Terve aeg kui ma probleemi vältisin ma sisimas teadsin, et ma ei suuda enam. Kas seda saab kutsuda läbipõlemiseks? Kõige rohkem tundub mulle, et selline täiesti tuntav sein tekkis lihtsalt minu ja mu eriala vahele, ja kõige muu vahele mis kooliga seondus. Seega panin elu pausile, et järgi mõelda ja natukene puhata.
Eks ma üritasingi kohe uue suuna leida, kui mu tulevik värelema lõi ja tulin kohe animatsiooni eriala peale (kuhu ma ka minna tahtsin). Ma ei tea kas see sobib mulle, aga ma tean, et ta mulle meeldib, vähemalt enamus mis seal õpetatakse. Ehk avaks see uusi uksi suunas kuhu ma lõpuks ikkagi liikuda tahan?
You never know until you try right?
Niisiis see aeg mis mul nüüd vabaks jääb, selle aja plaanin ma kulutada joonistamises paremaks saamisele, animatsioonidega katsetamisele ja muidugi raha teenimisele. Sest ei ole elu ilma rahata.
Eks näis mis saab siis!
Ülikooli pooleli jätmine ei ole veel maailmalõpp!
Ja miks just akadeemiline? Noh, juhul kui ma ümber mõtlen on mul uks tagasi veel olemas. Kuigi teades end, ma ei usu, et ma ümber mõtlen ja tagasi minna tahan. Ikka edasi, hah.
-J.K.
