Sunday, July 26, 2015

Kõik on pidevas muutumises

Kipub nii olema jah...

Just paar nädalat tagasi avastasin, et mu elus muutuvad asjad üsna dramaatiliselt. Ma olen nii palju asju juba proovinud ja teinud, aga on veel nii palju teha. Olen käinud igasugustes huviala ringides, teinud mingil määral isegi "filme", kogenud loendamatu arvu emotsioone ja tundeid. Viimased huvid on olnud kõige otsustavamad. Loomad on mulle alati meeldinud, animafilmid samamoodi. Joonistanud olen ma ikka ammu, aga 2008 ja 2009 juba natuke tõsisemalt. Siis ma vaatasin youtubes teiste inimeste joonistuste videosid ja imetlesin nende oskusi. Täitsa alguses ma ikka refereerisin palju ja isegi kopeerisin teiste joonistatud koerlasi. Eks ma tahtsin ka ilusti joonistada ja peast ei tulnud veel nii ilusad, aga see periood oli väga lühike. Ma olin siis ju 11-12. aastane ka, endal ei olnud veel nii head ettekujutust kõigest ja kogemusi. Nüüd ma märkan loomade liikumist ja käitumist rohkem, ning mu fantaasial on hea lennata, kuna ma oskan peast juba joonistada. Loomade anatoomia teadmine on samuti üsna oluline.
Mingi hetk ma avastasin youtube kohalikud animeerimise harrastajad ja mulle hakkas see nii meeldima, et ma mõtlesin, et proovin ka järele. Proovisin ja tuli algusest peale täitsa hästi välja. Nii ma jäin konksu otsa... tekkis aina rohkem ideid ja visandeid jne. Kuid mingi hetk hakkas see vaimustus ära vajuma. Juba enne kui ma ratsutama hakkasin, tegin ma vähe animatsioone. Aga ratsutamisega suunasin ma oma energia selles suunas. Ja siis ma tegelesin vähemalt 3 aastat ainult ratsutamisega. Käin nüüd sellist eriala õppimas ja hobused olid elu põhimõtteliselt.
Nüüd suvel, juuni lõpu poole (peale praktikat) avastasin, et mul ei ole enam motivatsiooni ratsutada. Ma ei taha enam hobusele selga ronida ja üritada seal midagi teha. Mingi aeg hakkas kõik allamäge ka minema ja see puhus mu motivatsiooni langusele tuult tiibadesse. Aga umbes samal ajal suutsin ma taasavastada enda jaoks animeerimise rõõmu. Seega üks asendus teisega.
Hetkel mõtlen ma pidevalt joonistamisele, animatsioonide loomisele ja isegi viisi jupid keerlevad mul peas... Ehk hakkan isegi muusika palasid kokku panema. Kes teab, eks?

(My first animation)

Niisiis, hetkel ei tea ma üldse kas ma lähen uuesti ratsutama või ei. Ja kui lähen, siis kuna. Ilmtingimata pean ma uuel kooliaastal ratsastuses hobusega imeasju tegema (sadulas olles) ja ma ei kujuta ette, mis ma siis teen. Olen mõelnud, et ehk saan ratsastusest hooldusesse üle minna, aga see ei ole võimalik ma kardan. Seega pean lootma jääma sellele, et räägin õpetajale, et mul on pikk paus vahele jäänud ja olen väga roostes. Mul ei ole isegi vahet, kas ma saan kutsetunnistusele ratsastaja tunnustuse või ei, sest seda ei hakka ma kindlasti tegema.
Aga mida ma hakkan tegema? Pole õrna aimugi... Noh, ehk mul ikka mingi arvamus on, aga see on sama kindel kui tuulise ilmaga posti külge pisikese nõelaga kinnitatud siidisall.
Mu arvamus muutub üsna ruttu ja ma olen päris püsimatu, ma vähemalt tunnistan seda. Aga võimalusi on väga palju ja ma ei lase enda võimeid piirata hariduse tasemel. Olgugi,et ma õpin kutsekoolis... Minu jaoks ei tähenda see midagi. Edasi õppima ma lähen, aga kuhu, seda me veel ei tea. Olen isegi kaalunud välismaal 2D animatsiooni õppimist. Aga kõik on ainult mõtted.

Mida ma siis tahtsin öelda?
Seda, et kunagi ei tea mida elu teeb. Üks päev teed sõbrannaga plaane treenerilt eratrenne küsida ja räägid oma oletatavast arengust sellest hetkest järgmise aastani. Ja järgmisel päeval avastad, et sa ei tea miks sa selle looma seljas istud ja tunned, et ei taha enam seda teha.
Elu muutub nii ruttu ja miski ei ole kunagi kindel. Aina rohkem mõistan ma seda kõike.

Väga selgelt mäletan ma seda, kuidas vanemad pidevalt mulle lapseeas rääkisid, et naudi oma lapsepõlve. Elu on lühike ja laps saad sa olla nii üürikest aega.. Ma tõesti nautisin oma lapsepõlve ja mõistan nüüd kui väga ma seda igatsen. Isegi lapsena ma sain aru, et miski pole kerge, aga mul oli endal lihtsalt kergem elus toime tulla.
Hea lapsepõlv oli mul. Ega ma olen siiani mitmes mõttes lapsemeelne. Ma ei ole lapsemeelsust kunagi halvaks pidanud. Noh, kindlasti on inimesi, kes on liialt lapsemeelsed. Aga minus on see külg üsna heas tasakaalus kõige muuga.
Kusjuures lapsed on väga targad ja tunnetavad palju asju ära. Näevad asju, mida täiskasvanud ei näe. Sama käib ka loomade kohta.

Aga sellest võib mõni teine kord rääkida. Niigi on siin jutt juba väga pikale veninud.

Päikest!
Janeli :)

Tuesday, March 17, 2015

Kool on tore

Siin ma siis istun, kell saab varsti üheksa ja ma olen ühikas. Miks ma nii varajasel tunnil ühikas istun? Aga vot selle pärast, et õpetaja lasi mind tunnist ära. Tegelikult ta oli kirjas mulle öelnud, et ma ei pea viimastesse tundidesse üldse tulema, aga ma ei teadnud, et täna viimased tunnid olid :D
Pean ainult pisikese essee kirjutama veel ja siis on kõik. Aga miks ma ära sain? Seepärast sain ma tunnist vabastuse, et olin energeetika töö teinud nii põhjaliku ja kõvasti vaeva näinud. Õpetaja arvas, et mul ei ole mõtet seda tunnitööd teha, mida teised hetkel teevad. Viimast tööd ta jälle ootab :)
Nii tore kui vahepeal saad tunnustust oma pingutuste eest. Siin koolis tegelikult tunnustatakse head õppimist üldse üsna palju. Aga lihtsalt ma olen selline kes teebki asja hingega ja mõttega.
Peale seda nädalat on veel KAKS nädalat jäänud. Uskumatult vähe, kas pole?
Kirjutasin eile treenerile ka kirja ära. Eks näis mis ta selle peale vastab. Kole pikk tuli see küll. Aga põhilised asjad sain kirja sinna.
Aga jah, nii ma tiksun siin ühikas ja ootan kehalise kasvatuse tundi. Ma olen viimasel ajal muide kehaliselt aktiivsemaks hakanud ning ma arvan, et kui ma nüüd kevadel koju elama lähen, hakkan veel rohkem trenni tegema.
Ma ei suuda praktikat ära oodata! Tahan juba kangesti ratsutada palju ja hobustega tegeleda ja inimestega tegeleda ja treenerit aidata ja! Oijah, kangesti ootan, kuigi ma ei tea veel kas ta tahab mind sinna üldse :D
Aga enamus õpetajaid on siin toredad ja vahvad, mulle tegelikult siin koolis meeldib. Ja see vabakasvatuse varjant mõjub mulle hästi :D Paljudele mõjub halvasti, aga mulle sobib.

Päikest!
Palju vikerkaari !
Janeli :)

Saturday, March 14, 2015

Väiksed sammud parema tuleviku poole!

Niisiis...
(massikommunikatsioon)  :D
Aga kui rääkida asjast, siis... mul saab kolme nädala pärast kool läbi! Loodan, et saab Pangodisse praktikale, ei ole veel rääkinud aga loodaks.. See oleks nii vahva. Ma tahaksin kangesti palju ratsutada, turistidega tegeleda, hobustega tegeleda, rakendamist harjutada, trennides aidata jne. Kahju, et see kevad ühtegi varssa tulemas ei ole. Aga noor ponimära tuleb ratsastusele, seega, huvitav saab ikka olema.
Kass on meil haige olnud. Viimane suvi oli jubehaige ja nüüd on oma kõrvadega ja silmaga hädas olnud. Mina olen muidugi pidanud loomaarsti mängima. Ma ei salga maha, et mul välja tuleb, aga kass võiks veidi tervem olla siiski.
Metskutsasid olen natuke harjutanud jalutamisega. Muidu ka nüüd ilusate ilmadega olen saanud rohkem tegeleda nendega. Kutsad on nii õnnelikud. Tahaks kangesti juba nendega maal käia, siis saaksin veidike autojuhtimist ka harjutada.
Kui juba autodest rääkida, siis ma olen see nädal autode vastu natuke rohkem huvi üles näidanud. Mõtlesin, et kuna sügisel hakkan lube tegema, vaataks ehk natuke müügis olevaid autosid. Olen aru saanud, et Chryslerid mulle meeldivad. Ja automarke tean natuke rohkem. Veel sain teada, et auto mootoril on saaled (ja neid on kahte tüüpi). Seega, selles osas olen midagi õppinud. Geograafias olen õppinud see nädal (energeetika kohta jms) ja kunstiajaloos olen teadmisi saanud. Tegelikult ma olen nii palju see õppeaasta õppinud ja tahaks veel põhjalikumalt teada saada. Kange õpihimu on jah.
Aga seda, mida ma peale seda kooli teen, ma ei tea. Nii palju võimalusi on... loomaarsti abiline, Maaülikool, Tartu ülikoolis füüsika.... kõik on kahe otsaga..kõigega on nii, et kohati tahan, kohati mitte.
Lihtsalt ajutiselt võin ma lastega tegeleda (lasteaiakasvataja abiline nt), hobustega, üldse loomadega (mingi abiline vms), turistidega, giid saaksin olla (observatooriumis nt, kuna ma selle kohta tean üsnagi palju) jnejne... Praegu ma proovin lihtsalt elada ja areneda. Eks näis mis edasi saama hakkab. Proovin päev korraga elada.
Unes räägin endiselt koguaeg. Midagi mind ikka vaevab pidevalt. Aga ma olen eluaeg selline olnud, varem isegi jalutasin ja puha. Nüüd on lähim sellele voodis istukil olles rääkimine. See nädal naersin ka unes ja siis ärkasin oma naermise peale üles. Aga ma mäletan, et ma nägin unenäos midagi naljakat. Toakaaslane ütles, et ma olin jutustanud ka midagi jälle.
Ja täiskuu ajad on imelikud.
Ahjaa... raamatuid olen rohkem lugenud nüüd

Aaga selleks korraks vast piisab mu lehekesest eluloos..
Elame veel!
Jee


päris paljudega kahjuks...



Friday, February 7, 2014

Uus elu

Niisiis.. Möödunud on peaaegu, et aasta ja mu elu on saanud hoopis teise tähenduse. Siiamaani tundub, et kõik on hästi ja isegi toredasti. Tundub.. et langetasin õige valiku. Ma tunnen end hämmastavalt. Mõiste ''kool'' ei ole minu jaoks enam eemaletõukav ega negatiivne, vaid tore ja huvitav. Mulle meeldib uusi teadmisi saada ja sõpradega olla. Ja seda ma Särereveres olles ka teen.
Mingi aeg kui mind koolis kiusati ja eemale tõugati langes mu enesekindlus nullilähedale ja langesin masendusse, mille tõttu jõudis kohale ka depressioon. Siis läksin teise kooli ja asjad hakkasid tasa ja targu veidike paremini minema. Muutus tundus tol ajal minu jaoks suur, kuna ma ei kujutanud ette, et saab ka paremini. Aga ma ei olnud õnnelik. Hinded olid korrast ära ja ma ei tahtnud koolis käia. Midagi oli siiski valesti.

Kannapööre minu elus oli Säreverre Järvamaa Kutsehariduskeskusesse õppima minek. Ma ei kujutanud endale kunagi ette, et õpiksin kutsekoolis. Olin alati arvanud, et käin gümnaasiumis ja lähen eeskujuliku õpilasena ülikooli, omandan magistrikraadi ja olen tubli tüdruk. Aga tundub, et elul on mulle teised plaanid. Ma ei tea kuhu ma oma eluga jõuan ja mida ma tulevikus teen või kes ma olen, aga ma tean, et teen edaspidi seda, mis mind õnnelikuks teeb. Elu, kui sellist, ei ole võimalik ette planeerida. Kunagi ei tea mis sind ees ootab.

Ma olen nüüd palju enesekindlam, julgem, iseseisvam ja rõõmsam. Minus on tärganud see elurõõm mis varem kustuda tahtis. Ma tunnen, et astun õiget rada ja ootan põnevusega iga uut nädalat. Inimestega olen ma rohkem lõõgastunud ja vabam. Ma mäletan veel sügist. Kuna meie toas oli üks väga poistesõbralik tüdruk, siis hakkasid meil alates esimesest päevast kohe külalised käima. Kõik oli alguses nii harjumatu ja imelik... Olin võõras kohas, inimestega keda ma üldse ei teadnud ja tundsin end üksikuna. Aga see oli alles algus. Nüüd on mul seal sõpru ja toredaid tuttavaid kellega on mõnus rääkida ja aega mööda saata. Ühikaeluga olen kohanenud ja kõik on super.

Võtaksin kogu selle teksti kokku sõnadega ... Tundub, et olen viimaks õnnelik...

Õnne, armastust ja kõike head,
- Janeli


Kunagi ei tea
    mis saatusel sulle varuks on...

Wednesday, May 29, 2013

Suvi on ukse ees

Kas mitte ei peaks kohtlema iga elusolendit võrdselt? Nii nagu sa tahad, et sind koheldaks?
Ma just aitasin ühe ööliblika (kes mitte ei tahtnud mu toast lahkuda) ja ühe pikakoivalise sääse (vaata need hästi suured) oma toast välja. Siis on neil ka võimalus, ei pea minu toas oma otsa leidma. Kõiki elusolendeid tuleks nii kohelda.. Endal ka südames kohe soojem tunne :)
Kui kedagi aidata.. olgugi kasvõi pisike putukas, läheb päev kohe ilusamaks ja päikselisemaks. Inimesed peaksid seda tihemini tegema.
Kuigi sääsed.. noh sääskedega on natuke teisiti. kui nad ikka sinu tuppa tikuvad siis ei ole midagi teha. Ma ei saanud eile öösel peaaegu üldse magada sääskede pärast. Ajab ikka vihale kah.
Aga meil on isegi hästi. Hobustel on asi kõvasti hullem. Neid söövad sääsed pidevalt.. ja nad ei saa igalt poolt sügada ka! Kujutate ette.. ega ei kujuta küll.

Tänane päev oli nostalgitsemise päev. Juhtusin paari vana videot vaatama (kuue aasta vanust) ja siis lugesime emaga minu ja venna beebiraamatuid. Seal olid esimesed sõnad ja laused ja.. oh see oli nii naljakas ja armas. Lisaks sellele jäi üks kast riiulil mulle silma. Ma tahtsin oma tuba koristada aga saatuse tahtel läks teistmoodi :D Seal kastikeses olid minu kirjasõbra kirjad. Mul oli mingi aeg kirjasõber! Me juba tükk aega ei kirjuta enam. Aga nii tore oli! See tunne kui sa ootad kannatamatult uut kirja ja kui see seal postkastis on! Ja ise ka oma elust tükikesi ja arvamusi jagada on tore! Oeh.. Mul oli ikka super lapsepõlv! Paremat annab tahta. Midagi ei olnud puudu. Kõik oli olemas ja kõik oli hästi.
Väga huvitav oleks kui ma kuskilt endale kirjasõbra leiaks. Ja kui meil oleks ühiseid asju ka millest rääkida! See oleks imeline. Ta võiks maal elada. Siis oleks nii vahva! Ma tahaks maaelust ka rohkem teada saada, see on siiski mu unistus, kunagi maal elada.
Aga koristamisest ei tulnud midagi välja. Homme on ka päev!

Koolist otsustasin aga lahkuda. Raskeks läks. Ikka väga raskeks. Ma küll puudusin ka ohtralt aga see ei ole ainus põhjus miks raske oli. Lühidalt öeldes ma tundsin, et nii ei saa enam. Klassijuhataja oli küll parim klassijuhataja kes üldse olemas saab olla ja pinginaabrit on kahju maha jätta. Me saime eelmine suvi sõbraks.. ja see juhtus kuidagi nagu möödaminnes. Ei saanud arugi ja olime sõbrad.

Ma kavatsen minna Järvamaale kutsehariduskeskkooli. Mingi aeg Juuni kuu alguses on plaanis vaatama ka minna. Ma loodan, et see on õige otsus. Aga teed jäävad peale lõpetamist ka avatuks. Esiteks on mul palju huvisid ja külgi mida edasi arendada. Peale seda kooli võin ju mõne kutse veel juurde õppida.
Teiseks, kui lõpetad keskmise hindega mis on vähemalt 4,5 saad Eesti Maaülikooli väljaspool konkurssi sisse. Põllumajandus või loomakasvatus erialasse, nagu ma aru sain.
Võimalusi on ikka pärast ka veel!
Ja ma tahaks teha seda mis teeb mind õnnelikuks. Ma arvan, et see on sammuke lähemale õnnele. Eks elu näitab, mida see otsus kaasa toob. Ma jätan nii halba kui head maha.
Kõige rohkem kurvastab mind see, et pean oma perekonnast eemal olema. Saan vaid nädalavahetustel koju tulla. Mu perekond on mulle väga tähtis. Kõige tähtsam. Aga mul on tunne, et ma pean seda tegema.

Kuid, see kõik on peale suve! Terve suvi saan ma perega olla ja kalliks saanud sõpradega aega veeta. Pean sel suvel kõike teha jõudma! Ratsutamas kavatsen ka väga tihti hakata käima.
Preagu ma ei tohiks oma pead nii vaevata ja muretseda. Küll selleks on oma aeg.

Päikest!
-Janeli





Monday, April 22, 2013

Aeg läheb kiiresti


Ohohoo... Ma pole eelmisest aastast alates siia midagi kirjutanud. Nii kiire on pidevalt. Hetkel olen haige, seega leidsin aega. Aga nii palju on vahepeal juhtunud. Mul ei meenugi arvatavasti kõik ühe korraga.
Tiibut meil enam ei ole.. Arstid ütlesid, et ei saa enam midagi teha. Kõvasti raha küsisid küll...
Nüüd on meil uus väike kassike. Juba tükk aega. Ta on täitsa segane väike karvapall. Nüüd muidugi enam mitte nii väike. Ronib mööda seinu, lõhub mööblit, lõhub kõike mis kätte saab, pirtsutab söögiga, käib kräunudes mööda maja ringi kui tuju tuleb, ründab käsi, ründab jalgu, jookseb mööda tuba ja kappe lendleva kergusega ja nii edasi. Tundob tore kassike, kas pole? Nimeks sai talle Intsu.
Kooliga on siiski väga raske. Loodan, et kuidagi veab aasta lõpuni välja. Hinded pole küll suurem asi, aga põhiline, et klass saaks lõpetatud. Suvetöö on kindel, aga noh.. mis teha. Kannatan ära.
Ratsutamas olen edusamme teinud. Peale kevadvaheaega hakkasin kaks korda nädalas käima.
Mulle tundub, et raamat ''Ühenduses hobustega'' on mind tõesti aidanud. Soovitan soojalt kõigile! Alguses võib ehk veidi igav tunduda, aga läheb huvitavamaks. Eriti kui oled ratsutaja või puutud hobustega tihti kokku. Peale raamatu lugemist tunnen, et mul läheb kuidagi paremini.. Ma olen rohkem avatud ja üritan võtta asja hobuse seisukohast.
Hiljuti olen kunsti ja joonistamisega ka rohkem tegelenud. See on küll minu jaoks suhteliselt kõrvaliseks tegevuseks jäänud, aga ma armastan seda siiamaani. Minus on ikkagi olemas see kunstniku pool. Ma väljendan end läbi joonistuste.. Tunnen mingisugust ühendust kunstiga..
Laulmisega olen ka rohkem tegelenud. Laulan kodus regulaarselt :D
Tahaksin järgmine aasta hakata laulustuudios käima võibolla. Ja näiteringis ka tahaksin väga käima hakata. Ma muidugi ei tea kas ma julgen.. Ma ei tunne end iga seltskonnaga mugavalt. Aga need inimesed kellega ma end vabalt tunnen, teavad milline ma päriselt olen. Koolis ma ei ole täitsa mina ise...
Rahvarohked kohad hirmutavad mind ja uued või segased olukorrad.
 
Ma tean, et klassikaaslased teevad pidevalt mu üle nalja sest ma olen hobusearmastaja ja ratsutaja. Aga ausaltöeldes mind ei huvita. Sest ma olen uhke! Uhke enda üle. Ja õnnelik selle üle mida ma olen kogenud hobustega koos olles.. mida nemad kunagi tunda ei saa. Nad elavad oma pisikeses segases piiratud maailmas.. Minu maailmal ei ole piire ega piiranguid.
Siiski pean tunnistama, et ühel korral tegi mu klassivend hea nalja. Mulle meeldis. Põhimõte on siiski sama. Tehke mis tahate. Mina muutuma ei hakka. Aeg mille veedan Pangodis hobustega on hindamatu väärtusega.

Ma muide kukkusin eelmise nädala reedel. Hästi läks, katki midagi ei ole. Aga taas põrutus. Alguses oli jällegi see põletav ja jube valu.. See on väga halb valu.. Väänlesin veigi aega ja ronisin siis taas sadulasse. Tunni lõpuni kõndisin, sest ei saanud oma vasakut kätt kasutada.
Ja Pangodis sündis alles hiljuti varss! Kõige armsam loomake üldse!!! Ta meeldib mulle juba praegu väga.


Hetkel vist kõik.
Mao aasta algas minu jaoks väga hea meeleoluga.
Järgmise korrani,
Päikest!
-Janeli

Sunday, December 30, 2012

Natuke juttu kah

Paar päeva tagasi käisin taas ratsutamas.. väga tore ja lõbus oli. Liisa tuli mulle külla ja siis ka ratsutama kaasa. Tund oli ka küllaltki huvitav :D Ja peale tundi sõitsime ilma sadulatta hobustega, et nad maha jahtuks, ning meil oli väga lõbus. Pikemalt saab lugeda mu teisest blogist.
Aga Liisaga olime me nagu pöörased. Me passisime kella viieni üleval, kuigi olime väga väsinud. Tegime erinevaid aktsente ja laulsime.. ja näitlesime või ajasime niisama naljakat juttu. Aga meil oli mõlemal väga lõbus :)
Varsti on juba aastavahetus. Loodan , et kõigil olid meeldejäävad jõulud :)
Jõuluaeg on mul väga kiire olnud, alles nüüd on asjad rahulikumad.. uuel nädalal pean juba kooli peale mõtlema hakkama.. nagu seda veel vaja oleks.
Täna viisime kassi loomakliinikusse... Meie Triibuke jäi lihtsalt järsku haigeks. Olukord on väga hull, seega me lihtsalt loodame kõigest südamest, et ta selle öö üle elab ja terveks saab... Ta on tubli ja tugev kass, siiamaani ka väga vastupidav olnud.. me nii loodame...

Täna, kliiniku ooteruumis lugesin, et Hobustel on väga hea energia ja bioväli. Ja see vastab tõele, et inimestel on hobuste juures olles tõesti parem ja murevabam olla. Üleüldse pidid loomad paljudele hästi mõjuma.
Ma olen seda alati teadnud, nüüd on siis vastavad tõendid olemas ja seda on kinnitatud.

Aga ma kahjuks ei suuda hetkel rohkem siia kirjutada... Loodame parimat ja oleme mõtetes oma kiisukesega.

Head vana aasta lõppu!
-Janeli