Mingi aeg kui mind koolis kiusati ja eemale tõugati langes mu enesekindlus nullilähedale ja langesin masendusse, mille tõttu jõudis kohale ka depressioon. Siis läksin teise kooli ja asjad hakkasid tasa ja targu veidike paremini minema. Muutus tundus tol ajal minu jaoks suur, kuna ma ei kujutanud ette, et saab ka paremini. Aga ma ei olnud õnnelik. Hinded olid korrast ära ja ma ei tahtnud koolis käia. Midagi oli siiski valesti.
Kannapööre minu elus oli Säreverre Järvamaa Kutsehariduskeskusesse õppima minek. Ma ei kujutanud endale kunagi ette, et õpiksin kutsekoolis. Olin alati arvanud, et käin gümnaasiumis ja lähen eeskujuliku õpilasena ülikooli, omandan magistrikraadi ja olen tubli tüdruk. Aga tundub, et elul on mulle teised plaanid. Ma ei tea kuhu ma oma eluga jõuan ja mida ma tulevikus teen või kes ma olen, aga ma tean, et teen edaspidi seda, mis mind õnnelikuks teeb. Elu, kui sellist, ei ole võimalik ette planeerida. Kunagi ei tea mis sind ees ootab.
Ma olen nüüd palju enesekindlam, julgem, iseseisvam ja rõõmsam. Minus on tärganud see elurõõm mis varem kustuda tahtis. Ma tunnen, et astun õiget rada ja ootan põnevusega iga uut nädalat. Inimestega olen ma rohkem lõõgastunud ja vabam. Ma mäletan veel sügist. Kuna meie toas oli üks väga poistesõbralik tüdruk, siis hakkasid meil alates esimesest päevast kohe külalised käima. Kõik oli alguses nii harjumatu ja imelik... Olin võõras kohas, inimestega keda ma üldse ei teadnud ja tundsin end üksikuna. Aga see oli alles algus. Nüüd on mul seal sõpru ja toredaid tuttavaid kellega on mõnus rääkida ja aega mööda saata. Ühikaeluga olen kohanenud ja kõik on super.Võtaksin kogu selle teksti kokku sõnadega ... Tundub, et olen viimaks õnnelik...
Õnne, armastust ja kõike head,
- Janeli
Kunagi ei tea
mis saatusel sulle varuks on...
