Monday, April 22, 2013

Aeg läheb kiiresti


Ohohoo... Ma pole eelmisest aastast alates siia midagi kirjutanud. Nii kiire on pidevalt. Hetkel olen haige, seega leidsin aega. Aga nii palju on vahepeal juhtunud. Mul ei meenugi arvatavasti kõik ühe korraga.
Tiibut meil enam ei ole.. Arstid ütlesid, et ei saa enam midagi teha. Kõvasti raha küsisid küll...
Nüüd on meil uus väike kassike. Juba tükk aega. Ta on täitsa segane väike karvapall. Nüüd muidugi enam mitte nii väike. Ronib mööda seinu, lõhub mööblit, lõhub kõike mis kätte saab, pirtsutab söögiga, käib kräunudes mööda maja ringi kui tuju tuleb, ründab käsi, ründab jalgu, jookseb mööda tuba ja kappe lendleva kergusega ja nii edasi. Tundob tore kassike, kas pole? Nimeks sai talle Intsu.
Kooliga on siiski väga raske. Loodan, et kuidagi veab aasta lõpuni välja. Hinded pole küll suurem asi, aga põhiline, et klass saaks lõpetatud. Suvetöö on kindel, aga noh.. mis teha. Kannatan ära.
Ratsutamas olen edusamme teinud. Peale kevadvaheaega hakkasin kaks korda nädalas käima.
Mulle tundub, et raamat ''Ühenduses hobustega'' on mind tõesti aidanud. Soovitan soojalt kõigile! Alguses võib ehk veidi igav tunduda, aga läheb huvitavamaks. Eriti kui oled ratsutaja või puutud hobustega tihti kokku. Peale raamatu lugemist tunnen, et mul läheb kuidagi paremini.. Ma olen rohkem avatud ja üritan võtta asja hobuse seisukohast.
Hiljuti olen kunsti ja joonistamisega ka rohkem tegelenud. See on küll minu jaoks suhteliselt kõrvaliseks tegevuseks jäänud, aga ma armastan seda siiamaani. Minus on ikkagi olemas see kunstniku pool. Ma väljendan end läbi joonistuste.. Tunnen mingisugust ühendust kunstiga..
Laulmisega olen ka rohkem tegelenud. Laulan kodus regulaarselt :D
Tahaksin järgmine aasta hakata laulustuudios käima võibolla. Ja näiteringis ka tahaksin väga käima hakata. Ma muidugi ei tea kas ma julgen.. Ma ei tunne end iga seltskonnaga mugavalt. Aga need inimesed kellega ma end vabalt tunnen, teavad milline ma päriselt olen. Koolis ma ei ole täitsa mina ise...
Rahvarohked kohad hirmutavad mind ja uued või segased olukorrad.
 
Ma tean, et klassikaaslased teevad pidevalt mu üle nalja sest ma olen hobusearmastaja ja ratsutaja. Aga ausaltöeldes mind ei huvita. Sest ma olen uhke! Uhke enda üle. Ja õnnelik selle üle mida ma olen kogenud hobustega koos olles.. mida nemad kunagi tunda ei saa. Nad elavad oma pisikeses segases piiratud maailmas.. Minu maailmal ei ole piire ega piiranguid.
Siiski pean tunnistama, et ühel korral tegi mu klassivend hea nalja. Mulle meeldis. Põhimõte on siiski sama. Tehke mis tahate. Mina muutuma ei hakka. Aeg mille veedan Pangodis hobustega on hindamatu väärtusega.

Ma muide kukkusin eelmise nädala reedel. Hästi läks, katki midagi ei ole. Aga taas põrutus. Alguses oli jällegi see põletav ja jube valu.. See on väga halb valu.. Väänlesin veigi aega ja ronisin siis taas sadulasse. Tunni lõpuni kõndisin, sest ei saanud oma vasakut kätt kasutada.
Ja Pangodis sündis alles hiljuti varss! Kõige armsam loomake üldse!!! Ta meeldib mulle juba praegu väga.


Hetkel vist kõik.
Mao aasta algas minu jaoks väga hea meeleoluga.
Järgmise korrani,
Päikest!
-Janeli