Kinnisidee

Niisiis, tänane postitus on hobustest (põhiliselt). Ma tean, et mul on selleks eraldi blogi, aga mõtlesin , et postitan ikkagi siia... Viimasel ajal on kujunenud kinnisidee, et tahaksin hobust omale. Ja kohe nii väga.. Mul on tihti selline tunne, et loomad nagu mõistaksid mind. Ma tean, et see võib vägagi loll ja tobe tunduda. Aga ma ei oska seda seletada.. mul lihtsalt on selline tunne. Loomad on palju targemad, kui inimesed arvavad. Me ei vääri seda, et võime loomadega nii käituda nagu tuju tuleb... ja terve planeet on meie kasutuses, aga me ei oska seda õieti juhtida.. Vahel on selline tunne, et olen ainus kes selle peale mõtleb. Kõik elavad oma elu edasi ja isegi korraks.. korraks ei mõtle mida me korda saadame.
Vahel on selline tunne, et midagi on valesti.. et ma ei kuulu..et tahaks alla anda... ei jõua enam
Aga siis mõtled kõigele positiivsele ja oma unistustele... mingi lootuseraas siiski on ja ma hoian sellest kõvasti kinni. Ja nii olen ma vastu pidanud.. kõik positiivne ja hea siin maailmas.. elu on siiski elamist väärt. Need õnnelikud hetked.. nii haruharva leidub neid.. aga need siiski eksisteerivad. Ja seepärast on elu elamist väärt.

Aga loomad.. nad tõesti nagu mõistaksid. Mu südames on tähtis koht oma kahel koeral. Nad on mulle tõesti kallid.. mis siis, et kipuvad vahel totud olema.. see on nagu armastus oma lapse vastu... sa armastad, hoolimatta sellest mis ta teeb või milline on... Üksainus pilk.. need suured pruunid ja mõtisklevad silmad, need räägivad rohkem kui sõnadega kirjeldada saaks.
Jah, ma tean ,et paljudele inimestele meeldivad loomad, aga ma pole üks nendest paljudest. Ma armastan loomi... ja see side mis nendega tekib. Kirjeldamatu.. ma ei oska kirjeldada neid emotsioone mis see kõik minus tekitab. Ja kui ma omaksin hobust... see oleks imeline. Ma tean, et paljudele on hobune kui hingekaaslane, sõber ja hea kuulaja.. Hobune ei ole pelgalt loll loom. Ei, ta on midagi enamat.
Vahest, kui mul tuju halb on, üritan mõelda häid mõtteid.. ja piisavalt tihti tuleb silme ette pilt, kus ma istun karjamaal maas.. ja hobune puhkab mu kõrval. Ma silitan teda ja lihtsalt mõtlen. Näol on selline rahulolev ja õnnelik naeratus. Paneb mõtlema, et mida muud veel elult tahta. Jagad õhtupoolikut oma igavese sõbraga.. lihtsalt mõtiskledes ja aega koos viites.
Jah.. unistused.. meil kõigil on unistused.
Need annavad meile lootust ja toovad veidi päiksepaistet muidu pilvisesse päeva. Selleks aga, et unistused täituksid.. selleks tuleb juba ise vaeva näha.

Hiljuti.. paari päeva eest sain teada, et ühel mu tuttaval on kaks hobust.. Elavad farmis.. ja ikka täitsa korralik talu (minu unistuste elu). Kuid probleem ilmneb selles, et naine kes seal kõike teeb ja oraniseerib on kahe väikse lapse üksikema ja tal on raske kõigega toime tulla. Naise isa pakkus nalja viluks hobuseid meile.. kuid mind pani see tõsisemalt mõtlema. Ehk peaks mõni kord külla minema.. ehk saaks seal isegi ratsutamas käia.. ning kui olukord väga raske on.. ehk saaksime me hobuste eest mõnda aega ise hoolt kanda.. Kuigi vanemad matsid selle viimase mõtte loomulikult kohe maha... ma ikkagi mõtlen, et siiamaani on nii läinud, et ma ei saavuta midagi, kui ma ohje enda kätte ei haara ja ise midagi ei korralda.. Palju sõltub siiski minust.
Ja nii ma jälle ripun oma lootuseraasude küljes.. aga see hoiab mind koos.. Ma loodan ja unistan. Ja see tõesti aitab. Kuigi seda, mida tulevik toob.. ma ei tea...
Näe. Taas ei lähe postituse pealkiri kokku selle sisuga.. Aga mis parata.. juhtub. Vähemalt minul :)

Olge tublid!
Parimate soovidega,
-Janeli

Viimasest postitusest siiamaani

Ja ma olen tagasi! :D
Kui vaadata viimast postitust ja sealt jätkata, siis võin öelda.. Eksamid läksid hästi - Eesti keele eksami sain nelja, aga tugev neli. Kirjand oli väga hea, punkte kaotasin vormistuse pärast. Kuna jäin ajanappusesse, kaotasin paari viimase ülesande pealt ka punkte.
Matemaatika eksami sain ka nelja. Käisin eelnevalt eraõpetaja juures ja tegin sellega suuri edusamme. Proovieksami sain viie :) ... Matemaatika eksam.. oleks oodanud raskemat, tundus küllaltki lihtne.
Vabaaine eksami sain viie. Selleks olin valinud Ingliskeele. Oli üllatavalt lihtne, kaasaarvatud suuline osa. Suulise osa eest sain viieteistkümnest punktist neliteist, millega olin küllaltki rahul.
SUVI... Suvi oli imeline.. Oleks võinud seda aega mis mul oli, paremini ära kasutada.. aga seda viga ma järgmine suvi enam ei tee. Kuigi ilmad olid üpriski halvad, loodame et uus suvi tuleb mitu korda etem. Aga hetkel tahan ma suve ülekõige... See VABADUS..
Kooliga on hetkel raskusi. Selline tunne on, et peale eksameid oleks nagu ajusurm... õppimine ja keskendumine sellele ei tule üldse välja. Läheb mitu korda rohkem aega ja energiat. Väga raske on viimasel ajal. Nüüd veel vastamised ka... ma tõesti ei tea mis saab, ei tea...

Loomadest natuke.
Oma armsate ja kallite koertega on kavas lõpuks koertekoolis käima hakata. Koolitajaks saab olema ühe mu hea sõbranna ema. Sel pühapäeval kavas esimest korda minna Bellaga. Ideaalne aeg minu arust, ta ei ole veel kahenegi. Otsisime koerte passid välja, varsti kleebin nende pildid ka sinna ^^
Bella on passi järgi minu koer :)  Reku kah muidugi, aga passi järgi on ainult Bella. Passe oli selleks vaja, et kindlaks teha kas nad mõlemad vaktsiini on saanud. Tuleb välja et Reku ei ole see aasta saanud ja Bellat ei tea. Temaga on see aasta palju kordi saadud käia, kutsikate pärast.Väga võimalik, et tal sai vaktsiin tehtud aga seda ei kantud passi. Täna helistame ja uurime järgi (neil on kõik toimikutes kirjas). Kuid kui siiski on tegematta, tuleb see nädal enne pühapäeva ära käia. Rekuga nii kiire ei ole, kuna tema alustab koertekooliga alles järgmise nädala lõpus.
Bellaga on mul vast koertekoolis lihtsam hakkama saada kuna ta on väiksem koer. Ainuke miinus Bella juures on tema kannatamatus ja hüperaktiivsus. Ta on kärsitu, väga kärsitu. Kuid, kui ta midagi saavutada tahab on ta võimeline selle nimel tööd tegema ja vaeva nägema. Seega ma väga ei muretse.
Reku.. Reku on suur ja tugev koer. Väga tark, sõbralik ja koostöövalmis. Tal on palju häid omadusi ja ma olen ta üle uhke. Aga ta erutub vahel liialt... näeb paari koera ja kui võtab mõtte, et nüüd lähen sinna... siis ta ka läheb ja mina teda tagasi hoida ei jõua. Üldiselt juhtub seda harva, aga kuna Elvas ei ole koeraparke kus teiste koertega tutvusi sõlmida ja mängida... on Reku jaoks see huvitav ja teistsugune. Jalutamas ma enam ei julge temaga käia, kuna ma olen viga saanud ja nüüd kardan. Seepärast kulukski koertekool ära. Isa tuleb nii kui nii kaasa... et ta on mu varuplaan :D

Ratsutamisest niipalju, et mul läheb järjest paremini. Armastan hobuseid ja ratsutamist väga ning ei kavatse sellest loobuda. Hüppame juba pikemat aega, galoppi teen, võistlustel osalen jne. Suvel käisin Karl-Eriku ratsatalus laagris ja see oli imetore.. mul oli väga lõbus ja ma nautisin seda täiel rinnal. Oktoobri alguses sain Tallinn International Horse Showl käidud ja see elamus... see on unustamatu. Aga pikemalt minu ratsatundidest, laagrist ja kõigest muust ratsutamisega seonduvast, mu teises blogis :D - http://ratsa-rikkaks.blogspot.com/

Veel on mul mitmeid tegevusi ja käimisi plaanis, aga kuna see postitus on juba niigi pikk, jätan asja siinmaal pooleli. Järgmisel korral :)

Aga head päeva/õhtut/nädalat ^^
-Janeli