Wednesday, May 29, 2013

Suvi on ukse ees

Kas mitte ei peaks kohtlema iga elusolendit võrdselt? Nii nagu sa tahad, et sind koheldaks?
Ma just aitasin ühe ööliblika (kes mitte ei tahtnud mu toast lahkuda) ja ühe pikakoivalise sääse (vaata need hästi suured) oma toast välja. Siis on neil ka võimalus, ei pea minu toas oma otsa leidma. Kõiki elusolendeid tuleks nii kohelda.. Endal ka südames kohe soojem tunne :)
Kui kedagi aidata.. olgugi kasvõi pisike putukas, läheb päev kohe ilusamaks ja päikselisemaks. Inimesed peaksid seda tihemini tegema.
Kuigi sääsed.. noh sääskedega on natuke teisiti. kui nad ikka sinu tuppa tikuvad siis ei ole midagi teha. Ma ei saanud eile öösel peaaegu üldse magada sääskede pärast. Ajab ikka vihale kah.
Aga meil on isegi hästi. Hobustel on asi kõvasti hullem. Neid söövad sääsed pidevalt.. ja nad ei saa igalt poolt sügada ka! Kujutate ette.. ega ei kujuta küll.

Tänane päev oli nostalgitsemise päev. Juhtusin paari vana videot vaatama (kuue aasta vanust) ja siis lugesime emaga minu ja venna beebiraamatuid. Seal olid esimesed sõnad ja laused ja.. oh see oli nii naljakas ja armas. Lisaks sellele jäi üks kast riiulil mulle silma. Ma tahtsin oma tuba koristada aga saatuse tahtel läks teistmoodi :D Seal kastikeses olid minu kirjasõbra kirjad. Mul oli mingi aeg kirjasõber! Me juba tükk aega ei kirjuta enam. Aga nii tore oli! See tunne kui sa ootad kannatamatult uut kirja ja kui see seal postkastis on! Ja ise ka oma elust tükikesi ja arvamusi jagada on tore! Oeh.. Mul oli ikka super lapsepõlv! Paremat annab tahta. Midagi ei olnud puudu. Kõik oli olemas ja kõik oli hästi.
Väga huvitav oleks kui ma kuskilt endale kirjasõbra leiaks. Ja kui meil oleks ühiseid asju ka millest rääkida! See oleks imeline. Ta võiks maal elada. Siis oleks nii vahva! Ma tahaks maaelust ka rohkem teada saada, see on siiski mu unistus, kunagi maal elada.
Aga koristamisest ei tulnud midagi välja. Homme on ka päev!

Koolist otsustasin aga lahkuda. Raskeks läks. Ikka väga raskeks. Ma küll puudusin ka ohtralt aga see ei ole ainus põhjus miks raske oli. Lühidalt öeldes ma tundsin, et nii ei saa enam. Klassijuhataja oli küll parim klassijuhataja kes üldse olemas saab olla ja pinginaabrit on kahju maha jätta. Me saime eelmine suvi sõbraks.. ja see juhtus kuidagi nagu möödaminnes. Ei saanud arugi ja olime sõbrad.

Ma kavatsen minna Järvamaale kutsehariduskeskkooli. Mingi aeg Juuni kuu alguses on plaanis vaatama ka minna. Ma loodan, et see on õige otsus. Aga teed jäävad peale lõpetamist ka avatuks. Esiteks on mul palju huvisid ja külgi mida edasi arendada. Peale seda kooli võin ju mõne kutse veel juurde õppida.
Teiseks, kui lõpetad keskmise hindega mis on vähemalt 4,5 saad Eesti Maaülikooli väljaspool konkurssi sisse. Põllumajandus või loomakasvatus erialasse, nagu ma aru sain.
Võimalusi on ikka pärast ka veel!
Ja ma tahaks teha seda mis teeb mind õnnelikuks. Ma arvan, et see on sammuke lähemale õnnele. Eks elu näitab, mida see otsus kaasa toob. Ma jätan nii halba kui head maha.
Kõige rohkem kurvastab mind see, et pean oma perekonnast eemal olema. Saan vaid nädalavahetustel koju tulla. Mu perekond on mulle väga tähtis. Kõige tähtsam. Aga mul on tunne, et ma pean seda tegema.

Kuid, see kõik on peale suve! Terve suvi saan ma perega olla ja kalliks saanud sõpradega aega veeta. Pean sel suvel kõike teha jõudma! Ratsutamas kavatsen ka väga tihti hakata käima.
Preagu ma ei tohiks oma pead nii vaevata ja muretseda. Küll selleks on oma aeg.

Päikest!
-Janeli





Monday, April 22, 2013

Aeg läheb kiiresti


Ohohoo... Ma pole eelmisest aastast alates siia midagi kirjutanud. Nii kiire on pidevalt. Hetkel olen haige, seega leidsin aega. Aga nii palju on vahepeal juhtunud. Mul ei meenugi arvatavasti kõik ühe korraga.
Tiibut meil enam ei ole.. Arstid ütlesid, et ei saa enam midagi teha. Kõvasti raha küsisid küll...
Nüüd on meil uus väike kassike. Juba tükk aega. Ta on täitsa segane väike karvapall. Nüüd muidugi enam mitte nii väike. Ronib mööda seinu, lõhub mööblit, lõhub kõike mis kätte saab, pirtsutab söögiga, käib kräunudes mööda maja ringi kui tuju tuleb, ründab käsi, ründab jalgu, jookseb mööda tuba ja kappe lendleva kergusega ja nii edasi. Tundob tore kassike, kas pole? Nimeks sai talle Intsu.
Kooliga on siiski väga raske. Loodan, et kuidagi veab aasta lõpuni välja. Hinded pole küll suurem asi, aga põhiline, et klass saaks lõpetatud. Suvetöö on kindel, aga noh.. mis teha. Kannatan ära.
Ratsutamas olen edusamme teinud. Peale kevadvaheaega hakkasin kaks korda nädalas käima.
Mulle tundub, et raamat ''Ühenduses hobustega'' on mind tõesti aidanud. Soovitan soojalt kõigile! Alguses võib ehk veidi igav tunduda, aga läheb huvitavamaks. Eriti kui oled ratsutaja või puutud hobustega tihti kokku. Peale raamatu lugemist tunnen, et mul läheb kuidagi paremini.. Ma olen rohkem avatud ja üritan võtta asja hobuse seisukohast.
Hiljuti olen kunsti ja joonistamisega ka rohkem tegelenud. See on küll minu jaoks suhteliselt kõrvaliseks tegevuseks jäänud, aga ma armastan seda siiamaani. Minus on ikkagi olemas see kunstniku pool. Ma väljendan end läbi joonistuste.. Tunnen mingisugust ühendust kunstiga..
Laulmisega olen ka rohkem tegelenud. Laulan kodus regulaarselt :D
Tahaksin järgmine aasta hakata laulustuudios käima võibolla. Ja näiteringis ka tahaksin väga käima hakata. Ma muidugi ei tea kas ma julgen.. Ma ei tunne end iga seltskonnaga mugavalt. Aga need inimesed kellega ma end vabalt tunnen, teavad milline ma päriselt olen. Koolis ma ei ole täitsa mina ise...
Rahvarohked kohad hirmutavad mind ja uued või segased olukorrad.
 
Ma tean, et klassikaaslased teevad pidevalt mu üle nalja sest ma olen hobusearmastaja ja ratsutaja. Aga ausaltöeldes mind ei huvita. Sest ma olen uhke! Uhke enda üle. Ja õnnelik selle üle mida ma olen kogenud hobustega koos olles.. mida nemad kunagi tunda ei saa. Nad elavad oma pisikeses segases piiratud maailmas.. Minu maailmal ei ole piire ega piiranguid.
Siiski pean tunnistama, et ühel korral tegi mu klassivend hea nalja. Mulle meeldis. Põhimõte on siiski sama. Tehke mis tahate. Mina muutuma ei hakka. Aeg mille veedan Pangodis hobustega on hindamatu väärtusega.

Ma muide kukkusin eelmise nädala reedel. Hästi läks, katki midagi ei ole. Aga taas põrutus. Alguses oli jällegi see põletav ja jube valu.. See on väga halb valu.. Väänlesin veigi aega ja ronisin siis taas sadulasse. Tunni lõpuni kõndisin, sest ei saanud oma vasakut kätt kasutada.
Ja Pangodis sündis alles hiljuti varss! Kõige armsam loomake üldse!!! Ta meeldib mulle juba praegu väga.


Hetkel vist kõik.
Mao aasta algas minu jaoks väga hea meeleoluga.
Järgmise korrani,
Päikest!
-Janeli