Kõik on pidevas muutumises

Kipub nii olema jah...

Just paar nädalat tagasi avastasin, et mu elus muutuvad asjad üsna dramaatiliselt. Ma olen nii palju asju juba proovinud ja teinud, aga on veel nii palju teha. Olen käinud igasugustes huviala ringides, teinud mingil määral isegi "filme", kogenud loendamatu arvu emotsioone ja tundeid. Viimased huvid on olnud kõige otsustavamad. Loomad on mulle alati meeldinud, animafilmid samamoodi. Joonistanud olen ma ikka ammu, aga 2008 ja 2009 juba natuke tõsisemalt. Siis ma vaatasin youtubes teiste inimeste joonistuste videosid ja imetlesin nende oskusi. Täitsa alguses ma ikka refereerisin palju ja isegi kopeerisin teiste joonistatud koerlasi. Eks ma tahtsin ka ilusti joonistada ja peast ei tulnud veel nii ilusad, aga see periood oli väga lühike. Ma olin siis ju 11-12. aastane ka, endal ei olnud veel nii head ettekujutust kõigest ja kogemusi. Nüüd ma märkan loomade liikumist ja käitumist rohkem, ning mu fantaasial on hea lennata, kuna ma oskan peast juba joonistada. Loomade anatoomia teadmine on samuti üsna oluline.
Mingi hetk ma avastasin youtube kohalikud animeerimise harrastajad ja mulle hakkas see nii meeldima, et ma mõtlesin, et proovin ka järele. Proovisin ja tuli algusest peale täitsa hästi välja. Nii ma jäin konksu otsa... tekkis aina rohkem ideid ja visandeid jne. Kuid mingi hetk hakkas see vaimustus ära vajuma. Juba enne kui ma ratsutama hakkasin, tegin ma vähe animatsioone. Aga ratsutamisega suunasin ma oma energia selles suunas. Ja siis ma tegelesin vähemalt 3 aastat ainult ratsutamisega. Käin nüüd sellist eriala õppimas ja hobused olid elu põhimõtteliselt.
Nüüd suvel, juuni lõpu poole (peale praktikat) avastasin, et mul ei ole enam motivatsiooni ratsutada. Ma ei taha enam hobusele selga ronida ja üritada seal midagi teha. Mingi aeg hakkas kõik allamäge ka minema ja see puhus mu motivatsiooni langusele tuult tiibadesse. Aga umbes samal ajal suutsin ma taasavastada enda jaoks animeerimise rõõmu. Seega üks asendus teisega.
Hetkel mõtlen ma pidevalt joonistamisele, animatsioonide loomisele ja isegi viisi jupid keerlevad mul peas... Ehk hakkan isegi muusika palasid kokku panema. Kes teab, eks?

(My first animation)

Niisiis, hetkel ei tea ma üldse kas ma lähen uuesti ratsutama või ei. Ja kui lähen, siis kuna. Ilmtingimata pean ma uuel kooliaastal ratsastuses hobusega imeasju tegema (sadulas olles) ja ma ei kujuta ette, mis ma siis teen. Olen mõelnud, et ehk saan ratsastusest hooldusesse üle minna, aga see ei ole võimalik ma kardan. Seega pean lootma jääma sellele, et räägin õpetajale, et mul on pikk paus vahele jäänud ja olen väga roostes. Mul ei ole isegi vahet, kas ma saan kutsetunnistusele ratsastaja tunnustuse või ei, sest seda ei hakka ma kindlasti tegema.
Aga mida ma hakkan tegema? Pole õrna aimugi... Noh, ehk mul ikka mingi arvamus on, aga see on sama kindel kui tuulise ilmaga posti külge pisikese nõelaga kinnitatud siidisall.
Mu arvamus muutub üsna ruttu ja ma olen päris püsimatu, ma vähemalt tunnistan seda. Aga võimalusi on väga palju ja ma ei lase enda võimeid piirata hariduse tasemel. Olgugi,et ma õpin kutsekoolis... Minu jaoks ei tähenda see midagi. Edasi õppima ma lähen, aga kuhu, seda me veel ei tea. Olen isegi kaalunud välismaal 2D animatsiooni õppimist. Aga kõik on ainult mõtted.

Mida ma siis tahtsin öelda?
Seda, et kunagi ei tea mida elu teeb. Üks päev teed sõbrannaga plaane treenerilt eratrenne küsida ja räägid oma oletatavast arengust sellest hetkest järgmise aastani. Ja järgmisel päeval avastad, et sa ei tea miks sa selle looma seljas istud ja tunned, et ei taha enam seda teha.
Elu muutub nii ruttu ja miski ei ole kunagi kindel. Aina rohkem mõistan ma seda kõike.

Väga selgelt mäletan ma seda, kuidas vanemad pidevalt mulle lapseeas rääkisid, et naudi oma lapsepõlve. Elu on lühike ja laps saad sa olla nii üürikest aega.. Ma tõesti nautisin oma lapsepõlve ja mõistan nüüd kui väga ma seda igatsen. Isegi lapsena ma sain aru, et miski pole kerge, aga mul oli endal lihtsalt kergem elus toime tulla.
Hea lapsepõlv oli mul. Ega ma olen siiani mitmes mõttes lapsemeelne. Ma ei ole lapsemeelsust kunagi halvaks pidanud. Noh, kindlasti on inimesi, kes on liialt lapsemeelsed. Aga minus on see külg üsna heas tasakaalus kõige muuga.
Kusjuures lapsed on väga targad ja tunnetavad palju asju ära. Näevad asju, mida täiskasvanud ei näe. Sama käib ka loomade kohta.

Aga sellest võib mõni teine kord rääkida. Niigi on siin jutt juba väga pikale veninud.

Päikest!
Janeli :)