Wednesday, May 29, 2013

Suvi on ukse ees

Kas mitte ei peaks kohtlema iga elusolendit võrdselt? Nii nagu sa tahad, et sind koheldaks?
Ma just aitasin ühe ööliblika (kes mitte ei tahtnud mu toast lahkuda) ja ühe pikakoivalise sääse (vaata need hästi suured) oma toast välja. Siis on neil ka võimalus, ei pea minu toas oma otsa leidma. Kõiki elusolendeid tuleks nii kohelda.. Endal ka südames kohe soojem tunne :)
Kui kedagi aidata.. olgugi kasvõi pisike putukas, läheb päev kohe ilusamaks ja päikselisemaks. Inimesed peaksid seda tihemini tegema.
Kuigi sääsed.. noh sääskedega on natuke teisiti. kui nad ikka sinu tuppa tikuvad siis ei ole midagi teha. Ma ei saanud eile öösel peaaegu üldse magada sääskede pärast. Ajab ikka vihale kah.
Aga meil on isegi hästi. Hobustel on asi kõvasti hullem. Neid söövad sääsed pidevalt.. ja nad ei saa igalt poolt sügada ka! Kujutate ette.. ega ei kujuta küll.

Tänane päev oli nostalgitsemise päev. Juhtusin paari vana videot vaatama (kuue aasta vanust) ja siis lugesime emaga minu ja venna beebiraamatuid. Seal olid esimesed sõnad ja laused ja.. oh see oli nii naljakas ja armas. Lisaks sellele jäi üks kast riiulil mulle silma. Ma tahtsin oma tuba koristada aga saatuse tahtel läks teistmoodi :D Seal kastikeses olid minu kirjasõbra kirjad. Mul oli mingi aeg kirjasõber! Me juba tükk aega ei kirjuta enam. Aga nii tore oli! See tunne kui sa ootad kannatamatult uut kirja ja kui see seal postkastis on! Ja ise ka oma elust tükikesi ja arvamusi jagada on tore! Oeh.. Mul oli ikka super lapsepõlv! Paremat annab tahta. Midagi ei olnud puudu. Kõik oli olemas ja kõik oli hästi.
Väga huvitav oleks kui ma kuskilt endale kirjasõbra leiaks. Ja kui meil oleks ühiseid asju ka millest rääkida! See oleks imeline. Ta võiks maal elada. Siis oleks nii vahva! Ma tahaks maaelust ka rohkem teada saada, see on siiski mu unistus, kunagi maal elada.
Aga koristamisest ei tulnud midagi välja. Homme on ka päev!

Koolist otsustasin aga lahkuda. Raskeks läks. Ikka väga raskeks. Ma küll puudusin ka ohtralt aga see ei ole ainus põhjus miks raske oli. Lühidalt öeldes ma tundsin, et nii ei saa enam. Klassijuhataja oli küll parim klassijuhataja kes üldse olemas saab olla ja pinginaabrit on kahju maha jätta. Me saime eelmine suvi sõbraks.. ja see juhtus kuidagi nagu möödaminnes. Ei saanud arugi ja olime sõbrad.

Ma kavatsen minna Järvamaale kutsehariduskeskkooli. Mingi aeg Juuni kuu alguses on plaanis vaatama ka minna. Ma loodan, et see on õige otsus. Aga teed jäävad peale lõpetamist ka avatuks. Esiteks on mul palju huvisid ja külgi mida edasi arendada. Peale seda kooli võin ju mõne kutse veel juurde õppida.
Teiseks, kui lõpetad keskmise hindega mis on vähemalt 4,5 saad Eesti Maaülikooli väljaspool konkurssi sisse. Põllumajandus või loomakasvatus erialasse, nagu ma aru sain.
Võimalusi on ikka pärast ka veel!
Ja ma tahaks teha seda mis teeb mind õnnelikuks. Ma arvan, et see on sammuke lähemale õnnele. Eks elu näitab, mida see otsus kaasa toob. Ma jätan nii halba kui head maha.
Kõige rohkem kurvastab mind see, et pean oma perekonnast eemal olema. Saan vaid nädalavahetustel koju tulla. Mu perekond on mulle väga tähtis. Kõige tähtsam. Aga mul on tunne, et ma pean seda tegema.

Kuid, see kõik on peale suve! Terve suvi saan ma perega olla ja kalliks saanud sõpradega aega veeta. Pean sel suvel kõike teha jõudma! Ratsutamas kavatsen ka väga tihti hakata käima.
Preagu ma ei tohiks oma pead nii vaevata ja muretseda. Küll selleks on oma aeg.

Päikest!
-Janeli





No comments:

Post a Comment