Monday, November 12, 2012

Kinnisidee

Niisiis, tänane postitus on hobustest (põhiliselt). Ma tean, et mul on selleks eraldi blogi, aga mõtlesin , et postitan ikkagi siia... Viimasel ajal on kujunenud kinnisidee, et tahaksin hobust omale. Ja kohe nii väga.. Mul on tihti selline tunne, et loomad nagu mõistaksid mind. Ma tean, et see võib vägagi loll ja tobe tunduda. Aga ma ei oska seda seletada.. mul lihtsalt on selline tunne. Loomad on palju targemad, kui inimesed arvavad. Me ei vääri seda, et võime loomadega nii käituda nagu tuju tuleb... ja terve planeet on meie kasutuses, aga me ei oska seda õieti juhtida.. Vahel on selline tunne, et olen ainus kes selle peale mõtleb. Kõik elavad oma elu edasi ja isegi korraks.. korraks ei mõtle mida me korda saadame.
Vahel on selline tunne, et midagi on valesti.. et ma ei kuulu..et tahaks alla anda... ei jõua enam
Aga siis mõtled kõigele positiivsele ja oma unistustele... mingi lootuseraas siiski on ja ma hoian sellest kõvasti kinni. Ja nii olen ma vastu pidanud.. kõik positiivne ja hea siin maailmas.. elu on siiski elamist väärt. Need õnnelikud hetked.. nii haruharva leidub neid.. aga need siiski eksisteerivad. Ja seepärast on elu elamist väärt.

Aga loomad.. nad tõesti nagu mõistaksid. Mu südames on tähtis koht oma kahel koeral. Nad on mulle tõesti kallid.. mis siis, et kipuvad vahel totud olema.. see on nagu armastus oma lapse vastu... sa armastad, hoolimatta sellest mis ta teeb või milline on... Üksainus pilk.. need suured pruunid ja mõtisklevad silmad, need räägivad rohkem kui sõnadega kirjeldada saaks.
Jah, ma tean ,et paljudele inimestele meeldivad loomad, aga ma pole üks nendest paljudest. Ma armastan loomi... ja see side mis nendega tekib. Kirjeldamatu.. ma ei oska kirjeldada neid emotsioone mis see kõik minus tekitab. Ja kui ma omaksin hobust... see oleks imeline. Ma tean, et paljudele on hobune kui hingekaaslane, sõber ja hea kuulaja.. Hobune ei ole pelgalt loll loom. Ei, ta on midagi enamat.
Vahest, kui mul tuju halb on, üritan mõelda häid mõtteid.. ja piisavalt tihti tuleb silme ette pilt, kus ma istun karjamaal maas.. ja hobune puhkab mu kõrval. Ma silitan teda ja lihtsalt mõtlen. Näol on selline rahulolev ja õnnelik naeratus. Paneb mõtlema, et mida muud veel elult tahta. Jagad õhtupoolikut oma igavese sõbraga.. lihtsalt mõtiskledes ja aega koos viites.
Jah.. unistused.. meil kõigil on unistused.
Need annavad meile lootust ja toovad veidi päiksepaistet muidu pilvisesse päeva. Selleks aga, et unistused täituksid.. selleks tuleb juba ise vaeva näha.

Hiljuti.. paari päeva eest sain teada, et ühel mu tuttaval on kaks hobust.. Elavad farmis.. ja ikka täitsa korralik talu (minu unistuste elu). Kuid probleem ilmneb selles, et naine kes seal kõike teeb ja oraniseerib on kahe väikse lapse üksikema ja tal on raske kõigega toime tulla. Naise isa pakkus nalja viluks hobuseid meile.. kuid mind pani see tõsisemalt mõtlema. Ehk peaks mõni kord külla minema.. ehk saaks seal isegi ratsutamas käia.. ning kui olukord väga raske on.. ehk saaksime me hobuste eest mõnda aega ise hoolt kanda.. Kuigi vanemad matsid selle viimase mõtte loomulikult kohe maha... ma ikkagi mõtlen, et siiamaani on nii läinud, et ma ei saavuta midagi, kui ma ohje enda kätte ei haara ja ise midagi ei korralda.. Palju sõltub siiski minust.
Ja nii ma jälle ripun oma lootuseraasude küljes.. aga see hoiab mind koos.. Ma loodan ja unistan. Ja see tõesti aitab. Kuigi seda, mida tulevik toob.. ma ei tea...
Näe. Taas ei lähe postituse pealkiri kokku selle sisuga.. Aga mis parata.. juhtub. Vähemalt minul :)

Olge tublid!
Parimate soovidega,
-Janeli

No comments:

Post a Comment